iHeartFood

Mina armastan toitu! Veel rohkem armastan ma toitu süüa!
Mis teha, ma ei ole üks neist inimestest kes suudab minna restorani, tellida maitsva prae ja siis sellest pool järgi jätta. Ka ei ole ma seda tüüpi inimene et hea pizza, pasta või saiakesed mind külmaks jätaksid. Aga ma soovin, et ma oleks! On ju raske elada, kui päevast päeva pead üritama oma kiusatustele mitte järgi anda. Ma tean, et väike patustamine on lubatud ja võiks ju süüa terve šokolaadi asemel üks või kaks šokolaadi tükki. Või siis ühe pizza lõigu. Või pool portsjonit risottot. Või paar ampsu juustukooki. See nimekiri on lõputu. Aga ei, kui juba paar nii head ampsu on võetud, siis justkui kõik mõtted haihtuvad ja järgi jääb vaid meeletu isu ja soov kõik ära süüa! KÕIK mis ette on antud!
Okei, tegelikult see kõlab naljakalt, aga nii see on- juba väiksest peale olen olnud hea isuga. Päris väiksena sai alati moosisaia, pannkooke ja praekartuleid söödud. Siis teismeikka jõudes lisandusid lemmikute hulka veel kartulipuder hakkliha kastmega ja makaronid juustuga. Ja suured portsojonid muidugi! Ja muidugi ei saa ma unustada kuidas kesk-kooli ajal sai igasugu rämpsu söödud igapäevaselt. Näiteks kiirnuudleid! Ja friikaid koos hamburgeriga. Ja siis ei ole midagi imeks panna et oma kõige paremad noorus- aastad ma veetsin ülekaalulisena. Ja see tegi mind sisimas õnnetuks, ükskõik kui rahul ma endaga pealtnäha paistsin olevat.
Aga mu suhtumine toitu muutus! No hea isuga olen ma siiani :) Aga umbes ajal kui kolisin Inglismaale elama- ehk siis 4 aastat tagasi, hakkasin rohkem vaatama mis suhu pistan. Võib olla tulenes see sellest, et Inglismaal oli tol ajal palju suurem valik kõike tervislikku kui Eestis ja oli ka rahaliselt võimalikum endale seda kõike lubada. Eestis on kahjuks tänaseni paljud värsked ja tervislikud toiduained häbiväärselt kallimad. Igal juhul lõpetasin ma kiirnuudlite söömise ja avastasin selle asemel erinevad salatid, wrapid ja supid.
Teiseks murdepunktiks ma pean seda kui läksin restorani tööle. Alles siis sain aru, kui teistmoodi saab ise endale süüa teha. Töötasin kohas kus restorani menüüd muudeti kaks korda päevas, nii et iga päev nägin variatsioone erinevatest roogadest. Ja ka oli meil seal tasuta lõuna, kus saime menüüst valida ükskõik mida. See andis mulle palju inspiratsiooni kuidas ise kokata. Sain aru milliseid maitseaineid kasutada, milliseid kastmeid või lisandeid mille peale ennem poleks tulnudki. Ja muidugi muutis see mu suhtumist ka väljas söömas käies- teadsin paremini mida tervislikku menüüst valida.
Aga koguste suhtes on mul siiamaani end raske taltsutada. Mis on ette tõstetud, ka ära saab söödud. Ehk siis kodus on lihtne- üritan tõsta väiksema portsjoni. Aga külas käies on teine asi, väga raske on ei öelda ja ei taha ju ebaviisakas ka olla :).
Kuna praegu viibin ma Türgis, on siin värske kaup odav ja lihtsalt kättesaadav, nii et toitumisega probleeme pole. Palju olen rõhku pannud puuvjadele, pähklitele, juurviljadele ja kanale/kalale. Traditsioonilistest Türgi roogadest nagu kebab, olen üritanud hoiduda. Kuigi söögid on siin imehead, tean et nad on väga rasvased. Isegi tavaline riis, mis on lihtsalt nii hea, on hulga õliga valmistatud, eks sellepärast ta nii hea ongi :)
Kui ma Inglismaale naasen, pean lihtsalt tugev olema ja ütlema ei kõigele heale- ehk siis NO fish & chips, NO chinese food, NO Pizza Hut, NO wok & go.......
Ohhhh see kõik peab ju tulemusi andma? Onju?

Nii palju siis tänaseks minust ja söögist! Kohtumiseni :)